Kliinilise juhtumi analüüs – Michael Kristensen, Denmark. Originaalartikkel
Peale parodontiiti kõigi hammaste kaotamist, on see 72-aastane mõõduka / tugeva suitsetamisharjumusega patsient 10 aastat kandnud totaalproteesi ülemises kaares ja kaks aastat alumises kaares. Kuigi proteesid on tehniliselt hästi tehtud, häirib alumise proteesi vähene retensioon siiski mälumisfunktsiooni. Luu on ebaühtlaselt resorbeerunud ja kinnitunud keratiniseerunud epiteeli kogus on teiste piirkondadega võrreldes piiratud (pildid 1-4).
Pakkusime patsiendile kolme ravivõimalust: kaks implantaati regioonis 33 ja 43 koos Novaloc® abutmentitega, kuid stabiilsus ja retensioon on parem nelja implantaadi korral regioonides 34,32,42,44. Arutlesime ka nelja implantaadi ja fikseeritud ProArch lahenduse üle, kuid patsiendil olid piiratud rahalised võimalused ja soodumus periodontiidi tekkeks, nii et puhastamine võib olla probleem. Patsient valis neli implantaati, mis toetaksid alumist proteesi – Straumanni miniimplantaadid lapivaba paigaldamise ja kohese koormamisega. CBCT näitas rohkelt 7 mm laiust ja vähemalt 15 mm kõrgust foraaminatevahelist luud (pilt 5). Luu kvaliteet tundub CBCT-l väga tihe. Kui eesmärgiks on implantaatide kohene koormamine, tuleb need paigaldada minimaalselt 35 Ncm ning luutihedus ja sellele vastav puurimisprotokoll on olulised. Kuna patsiendi hambaproteesid olid üsna uued, otsustasime alumise proteesi ümberbaseerida, paigaldades samaaegselt Optiloc® kaped, et tekitada usaldusväärne kinnitus proteesidele ja luua piisav funktsioon minimaalse järelhooldusega.
Kavandati lapivaba paigaldamist, kuna jääkluu oli piisavalt lai ja saadaval oli piisav kogus keratiniseerunud epiteeli. Mõlemal küljel palpeeriti mental foramenid ja nõelpuuriga alustati implantaadi aseme ettevalmistamist distaalsetes kohtades mentaalnärvist ohutus kauguses. Järgmiste implantaadikohtade ettevalmistamisel kasutati paralleelsusposte, mis jaotasid ühtlaselt kahe distaalse implantaadi vahelise ruumi (pildid 6-14). Koronaalses osas kasutati luu suure tiheduse tõttu 2,2 mm ühekordset puuri (pildid 15-20). Sisestati neli miniimplantaati (2,4 x 12 mm) 35–45 Ncm (pildid 21–24). Miniimplantaat on üheosaline implantaat koos Optiloc® abutmentiga, mis on väiksem kui Novaloc® abutment ja nõuab minimaalselt ruumi. Õmblusi polnud vaja, kuna see oli lapivaba paigaldamine. Operatsioonijärgne röntgen näitas nelja implantaadi head positsiooni, mentaalnärvist ohutus kauguses (pilt 25).
Vahetult peale operatsiooni võeti alumisest kaarest silikoonjäljend, et tuvastada Optiloc® abutmentite asukoht proteesi aluse suhtes ja vaadata, kuhu teha ruumi jäljendkapedele, et et võtta jäljend hambumuse ja vertikaalse dimensiooni säilitamiseks (pildid 26-32). Seejärel võeti alumises kaares teine jäljend koos jäljendkapedega (pildid 33-34), paigaldati analoogid ja valati kipsmudel (pildid 35-36). Mudelile paigaldati Optiloc kaped. Teostati proteesi ümberbaseerimine ning viimistlemine. Protees paigaldati samal päeval (pildid 37-40).
Alumisse lõualuusse asetatud neli miniimplantaati kasutades lapivaba tehnikat. Kohene koormamine andis patsiendile suure rahulolu, mugavuse, kerge ligipääsu kinnituste ning akrüülhammaste puhastamiseks ja hooldamiseks. Patsient hindas ravi positiivseks ja “väga professionaalseks”. Laboritöö – Rene La Cour, Aarhus, Taani
Straumann® miniimplantaadid on ohutu koheseks paigaldamiseks alumisse lõualuusse. Optiloc® pakub usaldusväärset proteesi kinnitust ja kõrget patsiendi rahulolu, pakkudes protseduuri osas väga madalat ebaõnnestumust.
